Tulp Apricot Parrot

Sibulatest ei pea talveks kindlasti loobuma. Tulbi 'Apricot Parrot' on äärmiselt külmakindel ja kuulub tsooni 3a. See suudab mullas üle elada ka väga karmid talved temperatuuridega kuni -40 °C. Nii võite need muretult oma kohale jätta nii lume alla kui ka palja külma kätte.

Nende tulpide istutamiseks on parim aeg sügisel, täpsemalt septembris, oktoobris ja novembris. Reegliks on istutada sibulad 10–15 sentimeetri sügavusele. Ärge unustage järgida ka õiget vahekaugust üksikute sibulate vahel; ideaalis peaksid need olema üksteisest samuti 10–15 cm kaugusel, mis vastab ligikaudu 50–70 sibulale ruutmeetri kohta.

Kui suurimad sibulad teieni jõuavad näiteks juba suve lõpus, hoiustage neid kuivas, pimedas ja jahedas kohas, kus on hea õhuringlus. Suurepäraseks kohaks on näiteks hästiventileeritud kuur, garaaž või kuiv kelder. Ärge hoidke sibulaid kunagi suletud kilekottides, kus need võivad hallitama minna; kasutage pigem hingavaid paberkotte, võrkkotte või avatud pappkaste.

See kultivar kuulub lühiealiste püsikute hulka. Esimesel aastal pärast uute, maksimaalselt suurte sibulate (suurus 12/+) istutamist saate kõige muljetavaldavamad õied. Järgnevatel aastatel võivad sibulad maa sees loomulikult jaguneda, mis võib kaasa tuua veidi väiksema õitsemise. Parimate tulemuste säilitamiseks võtavad kasvatajad sibulad pärast suvist lehtede kuivamist sageli üles, hoiustavad neid ja istutavad sügisel uuesti värskesse, toitaineterikkasse mulda.

Jah, anumates kasvatamine on igati sobilik. Oluline on valida piisavalt sügav pott või kast, mille põhjas on drenaažiavad, ning lisada kiht kruusa või kergkruusa, et liigne vesi saaks hõlpsalt ära voolata. Pottidesse istutades võite sibulad paigutada üksteisele veidi lähemale kui peenras – nii saavutate palju rikkalikuma visuaalse efekti.

Tulbid eelistavad pigem mõõdukat kastmist. Täpne graafik sõltub ilmast, kuid üldreeglina peaks muld olema vaid kergelt niiske, mitte kunagi läbimärg. Äärmiselt kuival kevadel on aeg-ajalt kastmisest kasu, kuid kui vihma sajab regulaarselt, saavad need suurepäraselt hakkama ka ilma teie sekkumiseta. Ülekastmine on sibulatele surmav, kuna põhjustab seenhaigusi ja mädanemist.

Kuigi selle sordi õied on tõepoolest hiiglaslikud ja rikkalikult narmastunud, ei vaja taim tuge. Varred on 40–60 cm pikad ja looduslikult piisavalt tugevad, et hoida raskeid õisi kindlalt püsti ka tavalise kevadise tuule või vihma käes.

Sordi 'Apricot Parrot' õied pakuvad hingematvat värvimängu. Aprilli ja mai alguses üllatavad need puhasvalge südamikuga, mis läheb sujuvalt üle silmatorkavaks fuksiatooniks, kusjuures õrnade narmastega õielehtede servades on huvitavaid rohelisi detaile. Kevade edenedes ja õite avanedes muutub värvus õrnadest aprikoositoonidest kuni soojade oranžide toonideni. Lisaks on õied pärast täielikku avanemist suured nagu inimese peopesa.

Kindlasti! Need tulbid ei rõõmusta mitte ainult silma, vaid toimivad ka suurepärase tolmeldajate ligimeelitajatena. Need on väga väärtuslikuks toiduallikaks esimestele ärkavatele mesilastele, pakkudes neile varakevadel rikkalikult nektarit ja õietolmu ning tuues aia tühjadesse kohtadesse palju elu.

Tulbisibulate suurim vaenlane on põld-uruhiir. See näriline armastab sibullilli ja võib sügisel või talvel peenra hävitada. Väga usaldusväärseks ja praktiliseks kaitseks on sibulate istutamine spetsiaalsetesse plastist istutuskorvidesse, mis takistavad uruhiirtel ligipääsu, kuid ei takista samas juurte ja taimede kasvu.

Tulbid võivad olla vastuvõtlikud seene- ja viirushaigustele. Kõige sagedamini esinevad hallitus (Botrytis cinerea), mosaiikviirus ja fusarioos. Ennetus on edu võti: istutage sibulad alati hea drenaažiga pinnasesse, vältige ülekastmist ja viirushaiguste minimeerimiseks vahetage kasvukohta, kui kasvatate sibullilli samas kohas pikemat aega.

Jah, see on suurepärane valik kevadisteks kimpudeks! Papoogtulpide õisi lõigatakse meelsasti ja juba väike kogus varsi loob vaasis silmapaistva elemendi. Varred kasvavad 40–60 cm pikkuseks ja kannavad suuri õisi, mis lisaks väga meeldivalt lõhnavad. Kuivatamiseks see kultivar siiski ei sobi.

See sort eelistab täispäikest või kerget poolvarju. Oluline on talle sobiv pinnas – ideaalne on savikas, liivane ja eelkõige hea drenaažiga huumusrikas muld. Vältige istutamist raskesse ja pidevalt niiskesse mulda, kus sibulad võivad kergesti mädanema minna.

Mitte mingil juhul ärge lõigake lehti kohe pärast õitsemist maha! Lehtede kolletumine on loomulik protsess, mille käigus taim kogub sibulasse tagasi kõik järgmisel aastal õitsemiseks vajalikud toitained. Niipea kui kroonlehed langevad, võite eemaldada ainult seemnekuprad (varre ülaosa), et taim ei kurnaks end seemnete tootmisega, kuid jätke kõik lehed peenrasse, kuni need ise täielikult kuivavad.