Unihein

Meil on teile hea uudis – lehtkõrreline (Chasmanthium latifolium) on täielikult talvekindel. See kuulub 4. tsooni, mis tähendab, et talub külma kuni -34 °C. Meie kliima talvedega saab ta probleemideta hakkama ega vaja mingit erilist katmist või talvist kaitset.

Chasmanthium’il on märgatav talvine efekt. Kuigi see sügisel kuivab, värvuvad selle lehed kaunitesse kuldkollastesse toonidesse ning kuivanud õisikud püsivad vartel veel kaua talvel. See loob aias kauni struktuuri, mis tuleb eriti hästi esile siis, kui seda katab lumi või härmatis.

Chasmanthium hakkab õitsema augustis ja püsib dekoratiivsena kuni oktoobrini. Selle õisikud on muutlikud – alguses on need värskelt rohelised, minnes järk-järgult üle herneroheliseks, beežiks ja lõpuks soojadeks terrakota ning pruunideks toonideks. Just see värvimuutus ongi taime juures väga atraktiivne.

Jah, kindlasti! Lehtkõrreline on üks parimaid kõrrelisi kuivatamiseks. Selle lamedad pähikud, mis meenutavad kalakesi või münte, säilitavad pärast kuivatamist suurepäraselt oma kuju. Kuivatamiseks lõigake kõrred täisküpsuses, kui need hakkavad värvuma pronksjaks, ja riputage need „peadpidi alla“ pimedas ja õhurikkas kohas. See on kaunis ka värske lisandina suvistes ja sügisestes kimpudes.

Kuna ta kasvab looduslikult ojakallastel ja niisketes metsades, eelistab ta püsivat niiskust. Ärge laske mullal tema ümber täielikult läbi kuivada, eriti esimesel aastal pärast istutamist ja kuumadel suvepäevadel. Kui ta on aga hästi juurdunud, on ta üsna vastupidav.

Kui istutate ta toitaineterikkasse huumusrikkasse mulda, ei vaja ta liigset väetamist. Piisab, kui kevadel lisada taime ümber veidi kõdusõnnikut. Üleväetamine lämmastikuga võib viia selleni, et taim kasvab liiga väljaveninult ja lamandub.

Nagu enamikku ilukõrrelisi, lõikame ka Chasmanthium’it alles varakevadel. Jätke kuivanud varred ja lehed talveks peenrasse – need ei kaitse taime mitte ainult külma ja niiskuse eest, vaid härmatises varred näevad talveaias kaunid välja. Kevadel (märtsis/aprillis), enne uue kasvu algust, lõigake kogu puhmik madalalt maapinna lähedalt (umbes 5–10 cm) tagasi.

Chasmanthium on väga tänuväärne ja terve taim. See on praktiliselt vaba kahjuritest ja haigustest. Te ei pea kartma lehetäide ega jahukaste pärast. Ainus, mis võib taimele liiga teha, on pikaajaline põud või vastupidi püsivalt vettinud (mudane) muld, kus juured võivad mädanema minna.

Chasmanthium kasvab 80–100 cm kõrguseks, moodustades peenras silmapaistva, kuid õhulise elemendi. Kui plaanite pindalaistutust, soovitame 60 cm vahekaugust, mis teeb umbes 3 kuni 5 taime ruutmeetri kohta. Nii moodustub kena ja ühtlane istutusala.

Jah, Chasmanthium ei ole märgitud koertele ega kassidele mürgiseks taimeks. See on ohutu valik koduaedadesse. Lisaks ei meelita see tänu oma jäigematele vartele loomi nii palju närima kui pehmemad kõrrelised.

Kõige lihtsam viis on puhmike jagamine. Kuna tegemist on pikaealise püsikuga, mis (meie kogemuse kohaselt selle kultivariga) iseenesest ei külva, võite vanemad ja suuremaks kasvanud puhmikud kevadel välja kaevata, labidaga väiksemateks osadeks jagada ja uude kohta istutada. Ideaalne aeg selleks on varakevadel, vahetult enne uue kasvu algust.

Chasmanthium (Chasmanthium latifolium) on päritolult metsakõrreline, mistõttu armastab see sõna otseses mõttes poolvarju kuni varju. Ideaalne kasvukoht on puude all või maja põhja- või idaküljel, kus taim ei ole otsese lõunapäikese käes. Kui tagate piisava niiskuse, saab taim hakkama ka valgemas kohas, kuid täielikus kuivuses ja kuumuses see kannataks.

Jah, see on võimalik, kui anum on piisavalt suur ja asetatud varju või poolvarju. Oluline on jälgida kastmist, kuna potis kuivab substraat kiiremini, mida see kõrreline ei armasta. Talveks soovitame poti ümber mähkida või asetada see kaitstud kohta, et juured läbi ei külmuks.