Pärsia püsilill Magic Bells

See püvilill on suurepärane ja täiesti külmakindel püsik. See talub probleemideta ka väga tugevaid külmasid, kuni -28 °C (kuulub külmataluvustsooni 5a). Seega ei pea te sibulaid talveks kindlasti mullast välja võtma. Need jäävad aastaringselt peenrasse, kus nad edukalt talvituvad. Jälgige vaid, et muld ei oleks talvel äärmiselt vettinud.

Niipea kui püvilill on õitsenud, hakkavad tema lehed väga aeglaselt kollaseks muutuma ja kuivama. Äärmiselt oluline on rohelisi lehti mitte ära lõigata. Selles faasis suunab taim rohelistest osadest väärtuslikud toitained tagasi maa-alusesse sibulasse. Alles siis, kui kõik lehed on täielikult kollased, kuivad ja närtsinud (tavaliselt suve alguses või keskel), võite need peenrast ettevaatlikult eemaldada ja ala puhastada.

Taim vajab keskmiselt kastmist. Kevadise kasvuperioodi ja õitsemise ajal hindab ta regulaarset ja mõõdukat kastmist, kuid ei tohi kunagi seista märgades tingimustes. Puhkeperioodil (suvel ja talvel) ta enam lisavett ei vaja.

Mis puutub väetamisse, siis soovitame intensiivse kasvu ja õitsemise ajal lisada sarilillele sobivat vedelväetist sibullilledele või õitsevatele taimedele. See annab sibulale vajalikud toitained, et koguda jõudu järgmiseks hooajaks.

Pärsia püvilill 'Magic Bells' on imposantne püsik, mis kasvab muljetavaldava 80 kuni 100 cm kõrguseks. Ühel tugeval ja vastupidaval varrel moodustub tavaliselt kuni 30 kellukakujulist õit, mis on elegantselt suunatud allapoole. Õied uhkeldavad imelise pastelset rohekat tooni värviga, mida täiendavad tumelillad varjundid ja silmapaistvad kreemikad tolmukad. Koos hallikasroheliste lehtedega mõjub see igas peenras väga eksootiliselt ja dekoratiivselt.

Püvililledele sobib kõige paremini täispäike või hele poolvari. Nad vajavad hästi soojenevat ja toitainerikast mulda. Kõige olulisem on siiski mulla struktuur – see peab olema huumusrikas ja väga hea drenaažiga. Rasketes ja savistes muldades on vaja segada hulka liiva või peenikest kruusa, et vesi ei jääks sibulate ümber seisma ja ei tekiks mädanemisohtu.

Jah, potis kasvatamine on võimalik, kuid sellel on omad reeglid.

Valige väga ruumikas ja sügav anum (vähemalt 30–40 cm sügavune), mille põhja ärge unustage lisada korralikku drenaazikihti (kergkruusa või kivikesi). Potis peavad olema äravooluavad. Karmi talve ajal on potis kasvavate taimede puhul soovitatav mähkida väliistutusnõu džuudi või mullikilega, et sibul külgedelt läbi ei külmuks.

Pärsia püvilille sibulad istutage alati sügisel, ideaalsed kuud on september, oktoober ja november. Suuremate sibulate (nagu meie suurus 20/+) istutamine on taime tervisliku kasvu jaoks ülioluline. Õige istutussügavus on 15 kuni 20 cm. Kui istutate sibulad liiga madalale, ei pruugi taim kevadel üldse õitseda või ei ole tal piisavalt tuge oma ligi meetri pikkuse varre jaoks.

Kui olete sibulad ostnud ja nende muldapanekuks pole veel sobiv kuu, on oluline neid õigesti hoiustada.

Hoidke neid pimedas, jahedas ja eelkõige kuivas ning hästi ventileeritud kohas. Ideaalne on panna need lahtiselt paberkotti või hingavasse pappkarpi. Vältige kilekotte, milles võib tekkida niiskus ja sibulad võivad hallitama minna. Püüdke neid mitte asjatult kaua hoiustada ja niipea kui sügiskuud seda võimaldavad, pange need mulda.

Optimaalseks kasvuks ja ilusa lillepeenra saavutamiseks soovitame sibulad istutada 20–30 cm vahedega. Sellise vahemaa korral on taimedel piisavalt ruumi rikkaliku juurestiku moodustamiseks ja ligipääs päikesekiirtele.

Kui plaanite istutamist suuremale alale, arvestage tihedusega umbes 10 sibulat ruutmeetri kohta.

Hea uudis on see, et Pärsia püvilille peetakse vastupidavaks taimeks, millel puuduvad tõsised haigused. Ainus probleem, mis võib tekkida, on juba mainitud sibulamädanik seisva vee tõttu. Kevadel tärkamise ajal võivad mahlased noored võrsed olla ahvatlevad nälkjatele, seetõttu on hea neid pärast talve jälgida ja vajadusel taimi kasvu alguses mehaaniliselt või bioloogiliselt kaitsta.

Drenaaz on kõigi sarilillede puhul ülioluline, sest nende sibulad on äärmiselt tundlikud talvise ja kevadise liigniiskuse suhtes. Kui need peaksid talvekuudel raskes ja märjas mullas seisma, tekib neil peaaegu kindlasti mädanik ja sibul hukkub.

Seetõttu soovitame istutamisel puistata augu põhja (vahetult sibula alla) 3–5 cm paksune kiht jämedamat liiva, peenikest kruusa või kergkruusa, et liigne vesi saaks kergesti ära voolata.

Maasse istutatud sibul elab üle ka kõige tugevamad külmad, kuid kevadel maapinnale tärkavad noored võrsed on hiliste öökülmade suhtes üsna tundlikud.

Kui on oodata märgatavat kevadist jahenemist ja öökülma, soovitame tärkavaid võrseid üleöö katta hingava valge katteloori, paberkoonuse või kasvõi tavalise ämbriga. Hommikul, kui külmaoht on möödas, eemaldage kate kohe, et taim saaks päikesevalgust.

Jah! Kuigi pärsia sarilille õied ise ei lõhna inimese nina jaoks intensiivselt, meelitab nende nektar aktiivselt tolmeldajaid. Kevadel peatuvad neil meelsasti mesilased, kimalased ja teised kasulikud putukad, aidates seeläbi suurendada teie kevadise aia elurikkust.

Pärsia sarilill 'Magic Bells' õitseb kevade esimesel poolel, tavaliselt aprillis ja mais. Kevadkuude jooksul suudab taim väga kiiresti oma täies ilus kasvada ja saavutab 80–100 cm kõrguse. See moodustab suurepärase dominantse elemendi madalamate kevadiste sibullillede seas.

Pärsia sarilill ei ole söödav. Sarnaselt paljudele teistele sibullilledele on taim (eriti sibul ise) sisalduvate looduslike ainete ja alkaloidide tõttu mõõdukalt mürgine.

Allaneelamine võib põhjustada seedehäireid, seega olge taimega ümberkäimisel tavapäraselt ettevaatlik ja kasvatage seda aias eemal väikelaste või uudishimulike lemmikloomade käeulatusest.

Sordil 'Magic Bells' on suurepärased õied lõikelilledeks! Tänu tugevatele vartele ning õite väga originaalsele kujule ja värvile on need floristikas luksuslikuks elemendiks ning püsivad vaasis üsna kaua värskena. Lõikelilli on kõige parem korjata varahommikul.

Seevastu kuivatamiseks ja kuivkimpudes kasutamiseks see konkreetne liik kahjuks ei sobi.