Kahelehine silla

Kahelehise kirgaslille (Scilla bifolia) sibulad istutatakse sügisel, ideaalis septembris, oktoobris ja novembris, et need jõuaksid enne talve hästi juurduda. Istutage need 5–10 cm sügavusele. Sibulatipp peaks alati olema suunatud ülespoole. Raskema pinnase puhul valige väiksem sügavus, kergema ja kohevama pinnase puhul võite istutada veidi sügavamale.

Parima visuaalse efekti saavutamiseks soovitame järgida istutuskaugust (sibulate vahemaa) 5–10 cm. Kirgaslill näeb kõige parem välja, kui see on istutatud suurematesse ja tihedamatesse rühmadesse, kus taimed üksteisega põimuvad. Ühele ruutmeetrile istutatakse tavaliselt umbes 100 sibulat. Tänu sellisele tihedale istutusele loote kevadel aeda pilkupüüdva sinise vaiba.

Kui soetate sibulad varakult ja peate neid kuni istutamiseni (mis toimub septembrist novembrini) säilitama, järgige mõnda põhireeglit:

• Hoidke neid kuivas, jahedamas ja pimedas kohas.
• Ideaalne on hästi ventileeritud paberkott, võrkkott või avatud karp.
• Vältige suletud kilekotte, kus kondenseerub niiskus ja sibulad võivad hallitama minna.

Ärge mingil juhul eemaldage lehti enne, kui need on ise kollaseks läinud ja täielikult kuivanud. Pärast kevadist õitsemist kogub taim läbi roheliste lehtede päikeseenergiat ja talletab toitaineid sibulasse järgmiseks hooajaks. Kui lõikate lehed enneaegselt maha (näiteks varajasel muruniitmisel), nõrgeneb sibul oluliselt ja kirgaslill ei pruugi järgmisel aastal õitseda. Pärast kuivamist saate lehtede jäänused hõlpsasti käega eemaldada.

Sibulad ei ole vaja välja kaevata, kahelehine ladoon on täielikult talvekindel püsik.

See talub probleemideta tugevat pakast kuni -28 °C (kuulub 5a külmakindlustsooni). Sibulad jäävad mulda kogu aastaks. Talvel vajavad need isegi külma, mis on hädavajalik, et taimed kevadel õigesti tärkaksid ja kaunilt õitseksid.

Kirgaslill eelistab kasvada täispäikeses või poolvarjus. See on suurepärane taim nii-öelda looduslikku keskkonda sulandamiseks heitlehiste puude ja põõsaste alla. See õitseb väga vara kevadel (märtsis ja aprillis), kui puudel pole veel lehti ja need lasevad läbi piisavalt valgust. See sobib suurepäraselt ka murudesse ja kevadistele niitudele, kus see loob meelsasti kauneid siniste õite vaipu.

Edu alus on huumusrikas, liivsavine ja eelkõige hea drenaažiga pinnas.

Niiskuse osas vajab taim mõõdukat kastmist. Kevadel kasvu ja õitsemise ajal vajab see piisavalt niiskust. Niipea kui taim pärast õitsemist puhkeseisundisse läheb, eelistab see pigem kuivemat keskkonda. Olge ettevaatlik raske ja pidevalt vettinud mullaga, kus sibulad võivad mädanema minna.

Ladoon (Scilla) ei ole mingil juhul söödav. Sarnaselt paljudele teistele kevadistele sibullilledele sisaldab see spetsiifilisi aineid (alkaloide), mis on allaneelamisel kergelt mürgised. Taime mis tahes osa, eriti aga sibula tarbimine võib inimestel, koertel ja kassidel põhjustada ebameeldivaid seedehäireid, iiveldust ja oksendamist. Seetõttu olge istutamisel ettevaatlik, et lapsed sibulatega ei mängiks ja lemmikloomad neid ei näriks. Pärast sibulatega kokkupuudet soovitame käed pesta.

Ei, ladoon ei sobi vaasi lõikelilleks ega kuivatamiseks.

Tegemist on väga väikese kevadise sibullillega, mille kõrgus on vaid 10–20 cm ja vars suhteliselt habras. Lõigatud varred ei peaks vaasis kaua vastu ja õie kuju ei sobi kuivatamiseks. Kõige kaunim on taim oma loomulikus keskkonnas, otse peenral või murus.

Jah, see on aiale väga kasulik.

Kahelehine ladoon õitseb vara kevadel, kui mesilased, kimalased ja teised kasulikud putukad alles talveunest ärkavad. Õitsvad ladoonivaibad pakuvad neile väga vajalikku ja kergesti kättesaadavat esmast nektari- ja õietolmuallikat ajal, mil looduses pole veel palju muid tugevamaid taimi õitsemas.

Jah, kahelehine ladoon (Scilla bifolia) muutub aias väga kergesti metsikuks ja levib omasoodu.

See paljuneb loomulikult kahel viisil:

• Tütarsibulatega, mis kasvavad järk-järgult ümber emassibula.
• Isekülviga, kui pärast õitsemist valminud seemned kukuvad lähedusse.

Kui soovite taimepuhmikut aias sihipäraselt jagada või ümber istutada, on parim aeg selleks suvi või varasügis, mil taim on puhkeseisundis (maa pealmine osa on kadunud). Piisab, kui kaevate sibulate kogumiku ettevaatlikult välja ja istutate need ümber.

Kahelehine ladoon (Scilla bifolia) on tüüpiline kevadekuulutaja. See õitseb väga varakult, tavaliselt juba märtsis ja aprillis.

Taim kasvab vaid 10–20 cm kõrguseks. Selle väikesed tähekujulised õied on imeilusa taevasinise tooniga. Võrreldes väga tuntud hariliku silla (Scilla siberica) lillega on selle õite värvus veidi tagasihoidlikum, taime üldilme õrnem ja tavaliselt puhkeb see õide veelgi varem.

Jah, ladooni saab edukalt kasvatada ka dekoratiivsetes anumates ja rõdukastides.

Aluseks on piisavalt sügav ja äravooluavadega lillepott, et vesi ei jääks põhja seisma. Soovitame alati panna põhja drenaažikihi (nt kergkruusa või kivikesi). Talvel võite poti muretult õue jätta, sest sibulad on väga külmakindlad. Kui aga on oodata pikaajalist lumeta külma ja väike anum võib sügavalt läbi külmuda, on soovitatav see väljastpoolt mähkida mullikile või paksu džuudiga, et leevendada temperatuurišokke.

Meil on teile suurepäraseid uudiseid – kahelehine ladoon on väga vastupidav taim, mis praktiliselt ei haigestu.

Kui taime tervisega tekib probleeme, pole see tavaliselt seotud haigustega, vaid ebasobivate kasvutingimustega, tüüpiliselt mulla liigse niiskusega. Sibulad võivad vahel meelitada ligi näljaseid närilisi (hiiri, mügrisid), kuid üldiselt on tegemist täiesti probleemivaba liigiga, mis sobib ideaalselt ka algajatele aednikele.

Sibulate hukkumise sagedaseim põhjus on liiga raske, savine ja pidevalt vettinud pinnas.

Kui vesi jääb mullas pikaks ajaks seisma (eriti talvel või suvise puhkeperioodi ajal), ei suuda sibulad hingata ja lähevad kergesti mädanema. Teine põhjus võib olla vale istutussügavus. Veenduge, et teie peenra pinnas juhiks liigset vett hästi ära. Kui teil on aias raske muld, segage sinna enne istutamist kindlasti suurem kogus liiva ja komposti, et seda kergendada.