Leeklill Winnetou

Leeklille (flox) Winnetou kasvatamine algab sobiva kasvukoha valikust, mis on võtmeks selle pikaajalisele elujõule ja rikkalikule õitsemisele. See sort, mis on botaaniliselt liigitatud Phlox amplifolia hulka, on erakordne oma võimega taluda juurte konkurentsi, seega edeneb see hästi ka põõsaste või puude läheduses, kus teised liigid kiratseksid. Ideaalne on sellele päikeseline koht või hele poolvari, kus taim on kaitstud kõige ägedama keskpäevase lõõsa eest. Muld peaks olema savikas, sügav ja toitainerikas, kõrge huumusesisaldusega. Kuigi taim nõuab läbilaskvat mulda, on hädavajalik, et see säilitaks hästi niiskust. Enne istutamist soovitame peenart rikastada küpse kompostiga, mis tagab stardiks vajalikud toitained.
Arvestades robustset kasvu, kus taim saavutab 90 kuni 120 cm kõrguse, on oluline järgida soovitatud 60 cm istutusvahet (umbes 3 kuni 5 taime ruutmeetri kohta). See vahekaugus ei ole eesmärgita; see tagab piisava õhuringluse puhmikute vahel, mis on parim ennetus jahukaste vastu – haigus, mis floxe tihti liiga tihedates istutustes vaevab. Istutage istikud nii, et juurepalli ülaosa oleks ümbritseva pinnasega samal tasemel. Kohe pärast istutamist kastke taime põhjalikult. Kui otsustate anumas kasvatamise kasuks, valige tõesti suur ja sügav drenaažiavadega pott, sest piiratud ruumis nõuab taim sagedasemat kastmist ja korrapärast väetamist, et substraat kunagi täielikult ei kuivaks.
Kastmine on selle püsiku puhul hädavajalik, eriti kuumadel suvepäevadel. Leeklill Winnetou armastab niiskust ja ei talu pikaajalist põuda, mis võib viia alumiste lehtede kadumiseni ja õitsemise nõrgenemiseni. Kastke alati otse juurte juurde ja vältige lehtede märgamist, vähendades sellega oluliselt seenhaiguste ohtu. Vegetatsiooniperioodi jooksul hindavad taimed komposti või koorega multšimist, mis aitab mullas niiskust säilitada. Ärge unustage ka kaitset tigude ja nälkjate eest, kes armastavad eriti kevadel maiustada noorte võrsetega. Õitsenud õisikute regulaarne eemaldamine soodustab uute õienuppude teket ja pikendab õitsemishooaega kuni varasügiseni.
See püsik on täielikult külmakindel kuni äärmuslike -34 °C-ni (tsoon 4a), seega meie tingimustes ei vaja see mingit erilist talvekatet. Sügisel või varakevadel piisab kuivanud varte lõikamisest maapinna lähedalt. Õied ei ole mitte ainult dekoratiivsed, vaid ka söödavad ja lõhnavad, nii et saate neid kasutada suviste magustoitude kaunistamiseks või vaasi, kus need püsivad värskena kuni 10 päeva (lõigake, kui pool õisiku õitest on avanenud). Tänu tugevatele vartele ei vaja taim tavaliselt tuge, kui see pole just istutatud äärmiselt tuulisesse kohta. Tegemist on pikaealise taimega, mis püsib ühes kohas aastaid ja laieneb järk-järgult ilusamaks.