Aster Apollo

Jah, aster 'Apollo' on äärmiselt külmakindel (kuulub tsooni 4a). See peab usaldusväärselt vastu ka sügavkülmadele kuni -34 °C. Talveks ei ole vaja seda eriliselt katta. Piisab, kui pärast õitsemist või alles kevadel lõikate kuivanud varred vahetult maapinna kohalt tagasi.

Muld peaks olema ideaaljuhul vett läbilaskev, pigem savikas ja huumusrikas. Aster 'Apollo' eelistab ühtlast niiskust (veevajadus on keskmine), seetõttu ärge laske sellel kuumadel suvekuudel pikalt läbi kuivada. Hoidke substraat parasniiske, kuid kindlasti mitte pidevalt läbimärg.

Terveks kasvuks ja ühtlase vaiba moodustamiseks soovitame tungivalt järgida istutuskaugust 30 kuni 40 sentimeetrit. Kui plaanite suuremat pindala, arvestage umbes 7–9 istikuga ruutmeetri kohta, et õhul oleks ruumi vabalt ringelda.

Pole vaja üldse muretseda! See püsikuliik on äärmiselt vähenõudlik ja sobib ideaalselt algajatele aednikele. Piisab, kui pakute talle päikest ja aeg-ajalt kastmist. See on pikaealine püsik, mis pakub teile aias palju rõõmu aastaid minimaalse hooldusega.

Kindlasti! Tänu oma väga kompaktsele ja pigem madalale kasvule on sort 'Apollo' suurepärane valik mitte ainult klassikalistesse peenardesse, vaid ka suurematesse välianumatesse ja rõdukastidesse. Pidage vaid meeles, et substraat kuivab lillepotis märgatavalt kiiremini, seega vajab see regulaarsemat ja sagedasemat kastmist.

Apollo armastab päikesekiiri! Kõige rohkem rõõmu teete talle täispäikselises kohas. Kuigi taim talub ka kerget varju, õitseb see päikselisel kasvukohal täies hiilguses ja säilitab oma kauni, loomulikult padjandikujulise vormi.

Üldse mitte! Tänu oma madalale kasvule (ulatub vaid 30–40 cm kõrguseks) ja loomulikult kompaktsele, tugevale kasvukujule hoiab ta oma kuju ise. See ei vaja sidumist ega kunstlikku tuge, mis säästab teid paljust tööst ja peenar näeb loomulik välja.

Jah, aster 'Apollo' on tõeline tolmeldajate magnet. Kogu hilissuvel ja sügisel, kui looduses pole enam nii palju looduslikku toitu, peatuvad selle väikestel valgetel õitel suure heameelega mesilased, kimalased ja liblikad.

Võite olla täiesti rahulik. Aster 'Apollo' ei ole mürgine ega mingil moel toksiline lastele, koertele, kassidele ega teistele koduloomadele. See on täiesti ohutu aedtaim, kuigi otseselt söömiseks see muidugi mõeldud ei ole.

Edu aluseks on piisav õhuringlus taime ümber. Seetõttu on äärmiselt oluline järgida soovitatud istutuskaugust (vähemalt 30 cm). Samuti aitab väga palju see, kui kasta taimi otse juurte juurest, et lehed ei jääks asjatult pikaks ajaks märjaks.

Peamiseks vaenlaseks on tavaliselt seenhaigus nimega jahukaste, mis väljendub tüüpiliselt valkja kirmena lehtedel. Kahjuritest maiustavad varakevadel noorte ja õrnade võrsete kallal meelsasti nälkjad ja teod, hooaja jooksul võivad üksikutel juhtudel ilmneda ka lehetäid.

Kõige lihtsam ja levinum viis nende populaarsete sügisastrite paljundamiseks on puhmikute jagamine. Kõige parem on seda teha kevadel (või pärast täielikku õitsemist): kaevake labidaga välja suurem emapuhmik, jagage see ettevaatlikult väiksemateks osadeks ja istutage need kohe tagasi mulda. See noorendab ka kogu taime.

Alumiste lehtede kuivamine või kolletumine viitab kõige sagedamini niiskuse puudusele kuumadel ja kuivadel päevadel. Sellisel juhul kontrollige kiiresti mulla niiskust. Teine sagedane põhjus võib olla algav jahukasteinfektsioon, eriti kui lehtede pinnale on tekkinud ka peen valkjas tolm.

Astrate algne liik (Aster dumosus) pärineb Põhja-Ameerika idaosa imelisest loodusest. Seal kasvab see tavaliselt vabalt päikeselistel lagendikel ja metsaservades, kus on olemas loomulikult niiskem, kuid samas hea drenaažiga ja toitainerikas muld.

Selle peenikeste, lumivalgete õitega täidetud varred sobivad suurepäraselt vaasi lõikelilledeks, kus need pakuvad rõõmu paljude päevade jooksul ja muudavad iga interjööri kaunilt helgemaks. Kuivatamiseks te seda aga kahjuks kasutada ei saa – seda liiki taim ei ole mõeldud kuivkaunistuste jaoks.