

See vähenõudlik püsilill armastab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta, ideaalis avatud ja veidi jahedamat kohta, kus kõrvetav pärastlõunapäike talle liiga ei tee. Edukaks kasvatamiseks pakkuge talle savikat, huumusrikast ja hästi vett läbilaskvat mulda, mis hoiab püsivalt mõõdukat niiskust. Istutamisel arvestage, et täiskasvanud taim kasvab üle meetri kõrguseks (110–120 cm), seega jätke talle kasvamiseks piisavalt ruumi. Järgige umbes 50-sentimeetrist vahekaugust, mis tagab hea õhuringluse puhmikute vahel. Vabalt liikuv õhk on parim loomulik kaitse jahukaste vastu – see on ebameeldiv seenhaigus, mille suhtes floksid võivad eriti põuaperioodil tundlikumad olla.
Kastmine on selle taime puhul ülioluline, kuna ta nõuab loomupäraselt rohkelt niiskust. Eriti kuumadel suvepäevadel kastke teda rikkalikult ja regulaarselt, suunates vee alati otse juurtele, et mitte asjatult lehestikku märjaks teha. Vastutasuks ei pea te muretsema tüütute kahjurite pärast, sest need hoiavad sellest lõhnavast kaunitarist õnneks kaarega eemale. Selleks, et leeklill õitseks rikkalikult ja kaua, hindab ta varakevadist väetamist kõdunenud kompostiga, mida võib taime ümber kasutada ka praktilise multšina, et hoida mullas nii vajalikku niiskust. Kogu suve jooksul ärge kartke õitsvaid varsi vaasi lõigata – see soodustab taime uute õite teket. Äraõitsenud osade regulaarne eemaldamine hoiab lillepeenra kaunilt korras ja pikendab märgatavalt üldist õitseaega.
Kliendid küsivad meilt sageli, kas kõrgekasvulist leeklille on võimalik kasvatada ka terrassil või rõdul pottides. Arvestades selle taime muljetavaldavat kõrgust, nõuab see tõesti suurt ja eelkõige stabiilset lillepotti, et taim suvetuules ümber ei läheks. Ärge unustage poti põhja panna paksu drenaažikihti, näiteks kergkruusast, et juured ei seisaks kunagi vees, mis viiks kiiresti nende pöördumatu mädanemiseni. Potis kuivab substraat mõistagi palju kiiremini kui avamaal, seega regulaarne, kuumade ilmadega sageli ka igapäevane kastmine on hädavajalik. See taim on juurepalli läbikuivamise suhtes väga tundlik.
Talveks valmistumise pärast ei pea te selle liigi puhul üldse muretsema. Tegemist on äärmiselt vastupidava püsilillega, mis talub probleemideta ka väga karme, kuni -34-kraadiseid külmasid. Sügise lõpus, kui taime maapealne osa pärast esimesi tugevaid külmasid loomulikult hääbub, piisab kõigi vanade varte lõikamisest aiakääridega maapinna lähedalt. See hoiab tõhusalt ära võimalike seenhaiguste eoste talvitumise ja teie taim tärkab kevadel taas täis uut jõudu.
Esitatud teave põhineb meie kogemustel, palun kasutage seda vaid suunisena. Ajad võivad erineda sõltuvalt hooajast, kliimast, asukohast, külvi- ja ümberistutamise aegadest ning võimalik, et ka tingimustest kasvuhoones. Soovitame alati katsetada, kuidas taim teie tingimustes kasvab. Palun ärge võtke seda garantiina.
Vaata, milline istik välja näeb aasta jooksul.


Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox amplifolia

Phlox amplifolia

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox paniculata

Phlox douglasii

Phlox paniculata

Phlox amplifolia

Phlox amplifolia

Alchemilla mollis

Achillea millefolium

Verbena bonariensis

Salvia nemorosa

Perovskia atriplicifolia

Gaura lindheimeri

Echinacea purpurea

Echinacea pallida

Eryngium planum

Salvia nemorosa

Echinacea purpurea

Calamintha nepeta

Rudbeckia fulgida

Calamintha nepeta ssp. nepeta

Gaura lindheimeri

Salvia nemorosa

Leucanthemum vulgare

Achillea millefolium

Perovskia atriplicifolia

Salvia nemorosa