Kantabria kurereha Biokovo

Ehkki paljud õitsvad püsikud on putukatele väga ligitõmbavad, kehtib selle konkreetse toote puhul, et see ei meelita ligi tolmeldajaid.

See teeb sellest ideaalse valiku näiteks aiaterrasside, mänguväljakute või basseinide lähedusse, kus soovite ohutuse huvides vältida mesilaste suuremat aktiivsust.

Kantaabria kurereha (Geranium cantabrigiense) laieneb tänu oma roomavatele risoomidele üsna kiiresti. See moodustab madalaid kompaktseid padjandeid, mis küündivad 25–35 sentimeetri kõrguseni.

Seega on tegemist pigem madala püsikuga, mis täidab suurepäraselt ja märkamatult tühjad kohad teie lillepeenarde alumistes kihtides.

See pelargoonia liik on osaliselt igihaljas. See tähendab, et pehmemate talvede ajal säilitab ta oma aromaatsed rohelised lehed kogu hooaja vältel.

Lisaks omandavad lehed sügisel sageli väga kaunid punakad kuni pronksjad toonid, mis elavdavad teie aia värvigammat ka väljaspool peamist õitseaega.

Kurereha eelistab kõige rohkem tavalist aiamulda, mis on savikas ja hea drenaažiga. See ei ole toitainete suhtes nõudlik ja saab suurepäraselt hakkama ka veidi kuivemas mullas.

Oluline on vaid see, et kasvukoht ei oleks püsivalt märg, sest rasketes ja liigniisketes muldades võivad juured mädanema minna.

See kurereha liik on väga kohanemisvõimeline. Ta kasvab suurepäraselt nii täispäikeses kui ka poolvarjus.

Seetõttu võite selle julgelt istutada peenraservadesse või kõnniteede äärde, kuid see sobib suurepäraselt ka kõrgemate puude ja põõsaste alustaimestikuks, kuhu otsene päikesevalgus nii palju ei ulatu.

Pärast istutamist on oluline istikuid regulaarselt kasta, et nad hästi juurduksid. Niipea kui kurereha on kasvukohal kohanenud, on see põuale väga vastupidav ja vajab vaid mõõdukat niiskust.

Tavalistes ilmastikutingimustes piisab talle täielikult looduslikest sademetest, kasta on vaja vaid pikaajalise põua ja äärmusliku suvise kuumuse korral.

Tugevat ja põhjalikku kärpimist pole üldse vaja. Ilusa välimuse säilitamiseks soovitame aga talve lõpus või varakevadel eemaldada vaid vanad, kuivad või kahjustatud lehed, mis on taimele pärast talve alles jäänud.

Sellega õhutate taimepuhmiku keskosa ja teete piisavalt ruumi uutele, värskelt rohelistele lehtedele ja õitele.

Te ei pea üldse muretsema, see püsik on äärmiselt külmakindel. See talub tugevaid külmasid kuni -28 °C (kuulub 5a külmakindlustsooni).

Talveks ei vaja see mingit erilist kaitset, okstega katmist ega multšimist. See talvitub täiesti probleemideta oma kasvukohal ja ajab kevadel taas usaldusväärselt võrsed välja.

Kindlasti, kantaabria kurereha sobib suurepäraselt kasvatamiseks ka anumates, aknalaudadel olevates lillekastides või suuremates pottides.

Oluline on vaid tagada, et anuma põhjas oleksid piisavad drenaažiavad ja kasutatud oleks kvaliteetset vett läbilaskvat substraati, kuna juured ei tohi pidevalt vees seista.

Kauni ja tiheda vaiba saavutamiseks soovitame istikud istutada 30 cm vahedega. Ideaalne istutustihedus on umbes 12 taime ruutmeetri kohta.

Nii tagate, et taimed ühinevad peagi ja moodustavad ühtlase katte. See ei näe mitte ainult suurepärane välja, vaid eelkõige ei anna võimalust umbrohule.

Absoluutselt! Kantaabria kurereha sobib suurepäraselt ka algajatele aednikele.

Niipea kui olete istiku valitud kohta istutanud, võite selle põhimõtteliselt unustada. Ta hoolitseb peaaegu ise selle eest, et lämmatada ümbritsev umbrohi, ja premeerib teid igal aastal valgete õite merega, ilma et vajaks mingit keerulist hoolt.

Meil on teile suurepärased uudised – sellel taimel pole probleeme kahjuritega ega levinud haigustega.

Tänu lehtedes sisalduvatele tugevatele aromaatsetele eeterlikele õlidele peletab ta lisaks loomulikult putukaid. See on täiesti terve ja hooldusvaba taim, mis ei vaja mingeid keemilisi taimekaitsevahendeid.

Jah, õied sobivad väga hästi lõikelilledeks.

Ehkki taim on üldiselt pigem madal, võite selle püstisi varsi julgelt lõigata ja kasutada väiksemates vaasides või õrna lisandina suvistes lillekimpudes, kus need püsivad üsna kaua värskena.

Paljundamine on selle liigi puhul tõesti väga lihtne. Parim ja kiireim meetod on puhmaste vegetatiivne jagamine.

Piisab, kui kevadel või sügisel, kui taim parajasti ei õitse, kaevate osa puhmast ettevaatlikult välja, jagate selle noa või labida abil väiksemateks osadeks ja istutate need kohe uutesse, eelnevalt ettevalmistatud kohtadesse. Pistikud juurduvad väga kiiresti.

Kui lehed pruunistuvad või närbuvad, on kõige tõenäolisemalt süüdi vale kastmisrežiim.

Taim kannatab kas pikaajalise äärmusliku põua käes (sel juhul kastke teda põhjalikult juurte juurest) või vastupidi, seisab raskes, vettinud mullas, kus juured aeglaselt mädanevad. Kontrollige seetõttu, kas vesi pääseb peenrast või anumast loomulikul teel välja voolama.