Lõvilõug Potomac Hubba Bubba mix

Külvata saab järk-järgult jaanuarist maini ning seejärel ka suvekuudel või detsembris järgmiseks hooajaks. Kasvunõus ette kasvatamine kestab umbes 4–6 nädalat. Seemned idanevad ligikaudu 4–12 päeva.

Seemned on väga väikesed, mistõttu ei soovita me otsekülvi peenrasse. Külvake seemikute kasvunõusse substraadi pinnale ja ärge neid katke, kuna nad vajavad idanemiseks valgust. Ärge katke neid mulla ega vermikuliidiga. Hoidke temperatuuri 18–22 °C juures ja kastke altpoolt alusele, et vältida väikeste seemnete ärauhtmist.

Ei, lõvilõugasid me ei kärbi. Üks taim kasvatab loomulikult ühe tugeva peavarre ja mitu külgvart, seega hargneb see ilma teie sekkumiseta ise.

Ideaalne istutusvahe on 15 × 15 cm. Kui istutate need liiga tihedalt (intensiivsem vahekaugus), riskite õhuringluse puudumisega ja seeläbi suurema seenhaigustesse nakatumise ohuga.

Neile meeldib keskmine kastmine. Absoluutselt kõige tähtsam on kasta lõvilõugasid otse juurtele ja vältida lehtede märjakstegemist. Kui hoiate lehed kuivana, vähendate märgatavalt seenhaiguste tekke riski. Kui nad hakkavad õitsema, võite kastmist veidi vähendada.

Nad saavad hakkama! Lõvilõuad on üsna vastupidavad ja taluvad temperatuuri kuni -5 °C (lühiajaliselt ka -6 °C). Pärast korralikku karastamist võite nad julgelt istutada peenrasse veel enne viimaseid kevadisi öökülmi.

Jah, see kultivar kasvab 60–150 cm kõrguseks. Kui kasvatate neid lõikelilledeks ja soovite saada vaasi jaoks täiesti sirgeid varsi, on hädavajalik paigaldada peenra kohale tugivõrk, millest taimed läbi kasvavad. Ilma võrguta võivad varred kõverduda ja väänduda.

Vaasi lõikamiseks on see liik lihtsalt fantastiline! See kasvatab pikad, tugevad varred ja imeliste värvidega kuni 4 cm suurused õied. Need lõhnavad kaunilt ja püsivad vaasis kaua. Kuivatamiseks lõvilõuad siiski kahjuks ei sobi.

Tagamaks, et teil oleks peenras täielik Hubba Bubba mix ehk oranž, roosa, lilla ja nätsukommi värvitoon, soovitame tungivalt külvata korraga kogu seemnepakk.

Potomac-sari kuulub rühma 3–4, mis tähendab, et tegemist on hilisema, suveks sobiva tüübiga. Peenras õitsevad need peamiselt juunist septembrini. Kasvuhoones kasvatades aga kevadest kuni novembrini.

Jah, lõvilõuad kipuvad üsna sageli ja meelsasti ise külvuma. Kuigi neid kasvatatakse peamiselt suvelilledena, rõõmustavad uued noored taimed teid kevadel peenras tõenäoliselt juhul, kui te ei lõika sügisel kõiki õisi maha ja jätate mõned seemnete valmimiseks.

Lõvilõugade kõige sagedasemad imevad kahjurid on lehetäid ja ripslased. Haigustest võivad taimi kimbutada seenhaigused, nagu hallitus (Botrytis cinerea), jahukaste või rooste. Ennetamiseks pöörake tähelepanu õigele istutustihedusele ja kastmisele otse juurte juurde.

Täpselt vastupidi – lõvilõuad ei ole mürgised ja te ei pea nende pärast muretsema. Need on isegi söödavad! Nende magusalt lõhnavaid õisi saate kasutada suviste magustoitude, tortide või salatite kaunistamiseks.

Nendele lilledele meeldib kõige enam täispäike. Muld peaks olema huumusrikas, hästi vett läbilaskev ja pigem savikas. Enne istutamist on suurepärane rikastada peenart küpse kompostiga, mis annab taimedele õite moodustamiseks vajalikke toitaineid.

Kindlasti! Lõvilõuad on suureks tõmbenumbriks kasulikele putukatele, eriti mesilastele ja kimalastele. Vaadata kimalast, kuidas ta oma raskusega õie alumise huule avab ja magusa nektari järele sisse sukeldub, on populaarne aiavaatemäng.

Kõige sagedasem probleem on seemnete katmine mullaga. Lõvilõugade seemned vajavad idanemiseks valgust, seega peavad need jääma pinnale. Rolli võib mängida ka liiga madal temperatuur (ideaalne on 18–22 °C) või vastupidi, seemnete ärauhtumine ettevaatamatul pealtkastmisel.